Rahvaliidu noortele lõi piss pähe

Rahvaliidu noored sattusid elus esimest korda bussiga sõitma ja neile tuli mõte, et bussijuht võiks lasta raadiost ka musa. Mina olen alustanud sõitu Vikerraadio õnnesoovide sundkuulamisega, kus kõlasid vikerviisid. See oli pehmelt öeldes rõve.

Mittetulundusühingu Rahvaliidu Noored eesotsas juhatuse esimees Monika Kuzminaga sõitsid Tarvastusse prügikoristuse talgutele ja seal see mõte tekkiski. Mõnes mõttes saan ma neist sõltlastest aru, kellel peab alati midagi taustal tümpsuma. Oleks hästi kui selleks piirdutakse klappidega kõrvas, kuid ka neid annab sedavõrd kõvaks keerata, et ka kaks rida ees- ja tagapool istujaid saavad muusikaeelistustega kurssi viidud.

Õnneks juhivad Delfi artiklis vanemad ja valdkonnaga kursis olevad inimesed tähelepanu asjaolule, et väga raske oleks leida erinevate reisijate eelistustele vastavat jutu või muusikaraadiot. Näiteks mina eelistaksin rohkem jutustavaid kui muusika raadioid.

Rahvaliidu noored tõestasid oma eluvõhiklust ja halbu teadmisi olukorrast ühistranspordis ning eriti linnade vahelises transpordis. Mina olen üsna sage bussiga linnade vahel reisija ja olen näinud igasuguseid reisijaid. Ka selliseid, kes teisi muusikaga terroriseerivad ning neile sundkuulamist teevad.

Bussijuhid enamasti raadiot väga kõvaks ei keera või siis niipalju, et kuulevad esimesed 3-5 istmerida. Tavaliselt on bussis ikka mõni vaba koht ka tagapool ja sundkuulamise vältimiseks saab tahapoole kolida. Suuremaks probleemiks on reisijad, kes oma mobiilidega mp3 muusikat mängivad. Isiklikult olen kahel korral teinud sellistele noortele märkuse. Ühel korral eestlastele Tallinnast Pärnusse sõites, kus ilmselt sõdurpoisid olid kodulinna naasmisest elevil. Tegemist oli õhtul viimase bussiga ja üritasin uinuda, kuid sellest ei tulnud isegi 6-7 istmerea suuruse vahemaa tõttu eriti midagi välja. Tõusin siis ja kõndisin nende juurde ja palusin muusika vaiksemaks keerata. Rõõmustaval kombel oldi sellega kohe päri. Häirijatele tuleb viisakalt palve esitada, muidu nad muutuvad pealekäratamise järel pahuraks. Teiseks olen alati palunud vaiksemaks keerata aga mitte päris kinni, sest muusikat saab ka sellise helitugevusega kuulata, et peale kõrval istuva sõbra see teistele kuuldav pole.

Teine juhtum oli venelastega Pärnust tulles. Tookord vaatasin vene roki mängitajale pikemalt otsa, mispeale tekkis silmside ja ütlesin talle eesti keeles, et ta vaiksemaks keeraks. Kahjuks ei saanud ta sellest keelest aru. Ütlesin siis inglise keeles, et kuulaku kas vaiksemalt või siis klappidega. Klappe tal polnud ning nii kraamisin siis taskust enda omad välja ja pakkusin neid talle. Tema vangutas pead, sest mobiilide kõrvaklappide pistik on märksa väiksem kui standard 3,5 mm audioseadmetel. Ometigi keerati paari loo pärast muusika kinni ja venekeelsed laulud enam ei kõlanud.

Ärge nüüd arvake, et ma reageerin iga muusika mängija peale. Sugugi mitte. Ma olen ütlema läinud alles siis kui see disco on vähemalt veerand tundi kestnud ja muusika on umbes sellise tasemega, nagu keegi räägiks otse sinu kõrval. Mis puutub kõva häälega rääkijatesse, siis neile pole mõtet märkust teha. Näiteks võib tal olla kehv kuulmine ja ta ise ei tajugi, et jutud on kõrvalistele isikutele kuulda. Tõenäoliselt on sellised kõik need kõvad muusika kuulajad umbes 5 aasta pärast. Ega siis asjata ei trükita kõrvaklappide ja pleierite pakendile hoiatusi suure helivaljusega kuulamise eest.

Kolmas juhtum oli ka juba aastaid tagasi, kus noormees vaatas arvutiga filmi ning heli oli loomulikult põhja keeratud, et sõidumürast iga väikseimgi filmiheli kätte saada. Tookord pakkusin talle ka oma kõrvaklappe ning saime rõõmsalt olukorra lahendatud. Tema sai oma filmist elamuse ja mina koos teiste reisijatega vaikuses reisida.

Klapid on mul reisides alati kaasas, sest ka mulle meeldib raadiot või pleirit kuulata. Samuti on filmide vaatamine väga mõnus viis aja veetmiseks. Lisaks saad teiste ees eputada, et oled läppari omanik. Oluline on selle juures aga see, et mina kuulan seda nii vaikselt, et kuulen ka teiste juttu või telefoni helinat. Selle viimasega seoses olen näinud ka juhust kus inimesel olid klapid peas, me kõik linnas sõitjad kuulsime tema raadiot ning samuti helisevat telefoni. Üsna mitme peatusevahe jooksul jõudis see korduvalt heliseda kuid kellelgi polnud ka julgust, et sellest melomaanile märku anda. Lõpuks ta siiski kahtlustas midagi ja võttis telefoni vastu. Tõenäoliselt kõigi pilkude alla sagedase sattumise pärast.

Rahvaliidu noorte ideest rääkiv artikkel: http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=18855206

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: