Ajukääbikud koonduvad Potimehes: Henriku näide

Eile avaldas tarbija24.ee ehk Potimehe kloon artikli, milles mõnitati räigelt türklasi. Sellest kirjutasin eile. Aga mulle poleks pähegi tulnud, palgaline Hendrik on ka oma südemetunnistuse Potimehe altarile viinud ja hakkab sellist käitumist õigustama. Vähe sellest, et peatoimetajana saatis ta 11000 praak CD plaati oktoobrikuu ajakirja ostjatele! Muideks: Kriminaalkoodeksi § 72 keelab igasuguse rahvusliku, rassilise, poliitilise või usulise vihkamise õhutamise. § 72 lõige 1 näeb ette rahatrahvi või vabaduskaotusliku karistuse otsese või kaudse võrdõiguslikkuse (muu hulgas rassilise) piiramise eest.

Larko on oma ajaveebis teinud järelduse:

Mul on kurb meel tuvastada, et kunagi nii auväärsest Postimehest on saanud ksenofoobia ülim häälekandja Eestis. Ei soovita enam kellelgi seda lehte lugeda, samuti ei soovita firmadel sinna reklaami anda. Firma omanikel soovitan toimetuse juhtkond kiiremas korras välja vahetada.

Minule tundub samuti, et pidevast töötajate puuduses vaevlev ajaleht Postimees ei leia enam isegi mitte põhihariduse omandanud töötajaid.

– – – – – – – – –

Ekspressi arvamus asjast koos Riigikogu Eesti-Türgi parlamendirühma arvamusega:
Postimehe ajakirjanik mõnitas autoarvustuses türklasi (Täiendatud!)

22.10.2007 13:30

Postimehe autoajakirjanik Margus Mihkels sai Türgi-reisilt säärase šoki, et pühendas pool maastur GMC Acadia arvustusest Türgi ja türklaste halvustavale kirjeldamisele, pikkides sellesse Võsa-Petsi stiilis kummalisi nalju. Lugu on täiendatud Eesti-Türgi parlamendirühma avaldusega.

Mehe hinnangul puudub Türgis tsivilisatsioon, seal elavad rämpsust ehitatud majades „pigipead” ja naised kannavad häbitundest peas silmaaukudega kotte, et varjata pesematust.

Wikipedia andmeil võib sellist suhtumist pidada ksenofoobseks, mis lühidalt tähendab hirmu või viha võõrapärase või võõramaise vastu: „Sõna “ksenofoobia” kasutatakse, kui kirjeldatakse vaenulikku suhtumist isikutesse, kes on pärit muust riigist või kuuluvad teise etnilisse gruppi, samuti väljendab see ka teistsuguste traditsioonide ja kultuuride mitteaustamist.”

Eesti põhiseaduse § 12 sätestab, et igasuguse rahvusliku, rassilise, poliitilise või usulise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Kriminaalkoodeksi § 72 keelab igasuguse rahvusliku, rassilise, poliitilise või usulise vihkamise õhutamise. § 72 lõige 1 näeb ette rahatrahvi või vabaduskaotusliku karistuse otsese või kaudse võrdõiguslikkuse (muu hulgas rassilise) piiramise eest.

Euroopa Liit ärgitab kõige kõrgemal tasemel oma liikmesriike kindlustama, et rassismi või ksenofoobsete tegudega seotud tahtlik käitumine, kaasa arvatud vägivalla või viha õhutamine, avalikud solvangud, rassismi ja ksenofoobia sallimine oleks kuriteona karistatav. ELi seisukohalt peaks kriminaalkorras karistatama siiski vaid neid tegusid, mis õhutavad avalikult vaenule.

***

Mihkels kirjutas muuhulgas järgmist:

„Paari nädala eest oli mul – viisakalt öeldes – rõõm külastada Türgi Vabariiki. Ehkki külaskäik oli lühike, vaid kahepäevane, pole ma saadud šokist siiani toibunud. […]

Tegelikult eraldab meid Türgist umbes 11 000 aastat, sest summa summarum on see riik ligikaudu samal tasemel kui Pulli asula, mis tekkis Pärnu jõe äärde umbes 9000 aastat eKr.

Antalyas ringi käies olin ma väga üllatunud, et inimesed elavad majades, ostavad poest süüa ja jätavad oma pakkimisnööri abil koos püsivad autoromud seisma, kui fooris punane tuli süttib.

Kui Eestis koliti pudulojused ja inimesed rehetoast lahku juba paarsada aastat tagasi, siis Türgimaale pole tsivilisatsiooni sellised narrused veel jõudnud, sealsed pigipead elavad endiselt rõõmsalt oma lammaste, kitsede ja kanakarjaga ühise tsellofaanist katuse all.

Ja ärgu tuldagu mulle rääkima, et Türgi naised kannavad silmaaukudega kotte peas usulisil põhjusil. Palju tõenäolisem on, et nende näod on lihtsalt pesemata – sest millestki nii veidrast kui kanalisatsioon pole külades ilmselt kuuldudki –, et endilgi on häbi.”

Eesti-Türgi parlamendirühma avaldus

Vastuseks ajalehes Postimees 22.oktoobril 2007 ilmunud artiklile „Rahvaste sõpruse veidra mekiga vili.”:

Türgi on eestimaalaste jaoks üks enim armastatud turismi sihtkohti. Türgi on ka jõudsaid edusamme tegev Euroopa Liidu kandidaatriik. Eesti ja Türgi diplomaatilised suhted on pikaealised ja soojad ning Eesti avalikkus on ühemõtteliselt toetanud positiivseid arenguid, kultuuri- ja poliitiliste sidemete tihenemist kahe riigi ja rahva vahel.

Selle eelduseks on vastastikune lugupidamine, seejuures ka põhjendatud kriitika. Alles see annab võimaluse parandada kitsaskohti, mida kahtlemata ka Türgis on.
Igal rahval on oma väärikus. Igal rahval on ka oma traditsioonid, millest lugupidamine on iga teise kultuurrahva pärisosa. See on ka Eesti kultuuri üldtunnustatud põhimõte.

Seda kahetsusväärsem, et mitte öelda häbiväärsem on ajalehes Postimees ilmunud artikkel oma kohatute, ebapädevate, solvavate ning rahvuste vahelist vaenu õhutavate üldistustega

Leiame, et ajaleht Postimees on eiranud Eesti ajakirjanduse häid tavasid ning kuritarvitanud oma positsiooni avaliku sõna valdajana. See riivab nii Eesti välispoliitikat kui ka muid, meie endi – Eesti põhiseadusest – tulenevaid riigi põhiväärtusi.

Eesti-Türgi parlamendirühm avaldab lootust, et nimetatud loole järgneb toimetusepoolne avalik vabandus ning kiire selgitus, kuidas selliseid, ajakirjandusvabaduse piire dramaatiliselt ületavaid avaldusi tulevikus vältida.

– – – – –

Hendrik Roonemaa õigustab ka artikli ärakorjamist. Umbes nii, et inimese lasin maha, laipa ei ole ja järelikult on kõik korras. Kes korjab ära tellijate paberlehed? Kas Postimees on vabandanud ebapädeva ja “alati mitte usaldusväärse” info levitamise eest?

Incest, mostly

Q: Why are London beauty parlours worried they’ll be put out of business?
A: Because the London Met are doing Brazilians for free.

Seda anekdooti rääkisid mu brittidest sõbrad juba umbes päev peale kurbi sündmusi Londoni metroos, kui politseinikud olid terrorihirmus maha lasknud ühe täiesti süütu brasiilia poisi. Midagi pole teha, selle ühiskonna huumorimeel ning läbi selle saavutatav vabadusetunnetus on hoopis midagi muud kui eestis. Kui lugeda Erkki Toivaneni väga head kirjeldust sellest, kuidas Suurbritannia ühiskond tekkis ning millised inimesed on inglased, on neid kergem mõista.

Aga nii juhtub, kui lasta end kaasa viia meelepettel, nagu sa oleksid Jeremy Clarkson ja nagu sa elaksid Suurbritannias, kus räme huumor on igapäevaelu osa. Kõike ärakeelavas Eestis ei saa sa öelda ameeriklaste kohta “In rural America, the town would be full of people doing… whatever it is they do. Incest, mostly” või et BMW tehtud Mini on nii saksalik auto, et selles võiks olla GPS, mis oskab näidata teed ainult Poolasse, kus autole oleks “ein fanbelt that will last a thousand years”. Jeremy autoarvustused võivad olla sellised, kus ta pool lugu jahvatab kõigepealt mingist muust teemast ning seejärel mainib paari sõnaga autot ennast ka.

Aga Margus, sa ei ole Jeremy! Get over it!

P.S. Postimees on muidugi oma veebist selle loo maha korjanud, tõesti tark liigutus. Ma olen täna igaks juhuks päev otsa kodus ja ootan, äkki tulevad võtavad mu laualt paberlehe ka ära. Siis ei ole seda lugu kindlasti ilmunud.