Vajalik lugemine jõuministri tausta kohta

Kes tegelikult kamandab politsei ja piirivalve üle ning vasutab riigi sisejulgeoleku eest? Kas ta on kgbiit? Jüri Pihl on küll vähese jutuga, kuid väga eliidikuuleka ajalooga. Paistab silma lojaalsusega kommunistidele või nende organitele näiteks julgeolek või KGB. Järgnev tekst lehelt http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/article.php?id=16593633&com=1&s=1&no=60

Voldemar, 04.08.2007 11:59
Eesti “organ” on kõikvõimas

I: Jüri Pihli tõus karjääriredelil

Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Jüri Pihl aastaid, esialgu autojuhina, seejärel inspektorina ENSV siseministeeriumi operatiivteenistuse osakonnas (praegune operatiivbüroo), kus põhiliselt tegeldi varjatud jälgimisega. Ühe tolleaegse kolleegi jutu järgi oli Jüri Pihl väga tagasihoidlike võimetega, keda soosis tollane osakonna ülem miilitsapolkovnik Kaasik, kes samuti oli pärit Saaremaalt ja tundis oma alluva isa. 1970-ndate lõpus oli skandaal, kui Moskvast saabunud kontrollijad leidsid, et operativniku isa oli sõja ajal teeninud Saksa armees, nõuti Pihli vallandamist. Moskva kontrollijaile esitati tõend, et Pihl-seenior on Saaremaal parteikomitee liige ja igati tubli nõukogude inimene, see päästis praeguse justiitsministeeriumi kantsleri karjääri. Vahetult enne 1980.a. olümpiamänge saadeti Jüri Pihl õppima Leningradi erikooli kursustele, kus õpetati operatiivtööd nii miilitsaile kui ka KGB töötajaile. Olid algamas olümpiamängud ja punaimpeeriumi “organid” vajasid lisakaadrit lääneriikidest saabunud sportlaste, spordihuviliste, ajakirjanike ja teiste jälgimiseks ning jälitamiseks. Juriidilise hariduse sai ta Tartu Ülikooli kaugõppeosakonnas.

Nõukogude okupatsiooni ajal püüdis KGB oma tööd igati salastada. Oli kombeks, et osa kutselisi KGB töötajaid täitis oma tööülesandeid teiste struktuuride ridades (miilitsas, passiosakondades, SORVVO-s, asutuste eri- ja kaadriosakondades, väliseestlastega tegelevas VEKSA-s jm.), seetõttu on Jüri Pihli tollaste kolleegida hulgas levinud arvamus, et ka Pihl oli üks sellistest. Tema edukas karjäär paistab seda väidet kinnitavat. On arvatud, et pärast Leningradi “kagebiitide” ja miilitsate erikoolis õppimist võeti püüdlik miilitsamees tööle “organisse”, kuid ta jätkas teenistust miilitsamundris. Temale pandi suuri lootusi, on rääkinud üks Pihli endine kolleeg miilitsa-päevilt.

Jüri Pihl pandi juhtima Inturisti hotelli “Viru” eriteenistust. Enne seda töötas ta kriminaaljälituse vaneminspektorina Harju rajooni siseasjade osakonnas, kus ei pastnud mitte millegi erilisega silma. Hotelli “Viru” eriteenistust juhtima taheti määrata teine isik, vastav käskkirja projekt oli juba siseminister Marko Tibari laual, kuid siis sekkus KGB: teine kandidaat ei olnud “kagebiitide” meelest nii usaldusväärne kui Jüri Pihl ja ümbervormistamine toimus väga kiiresti. See formaalselt ENSV siseministeeriumile alluv osakond oli otseselt aruandluskohustuslik ENSV KGB ees. Pihl juhtis hotellikülaliste turvamist. Turvamise üks eritoiminguid oli turistide ja teiste hotellis peatuvate välismaalaste jälgimine, nende telefonikõnede salvestamine jne. Vilja Laanaru (Savisaar) on oma raamatus Jüri Pihli äraminekut hotelli “Viru” turvatöölt seletanud ühe turvapealikule õnnetult lõppenud kontaktiga, kus teine osapool oli kergete elukommetega soomlanna. Paarikest olevat filmitud mitte kõige sündsamas asendis. Seda tegevust, mida Pihl soomlannaga harrastas, ei peetud nõukogude miilitsatöötaja jaoks moraalseks. Lubja tänavas olevat kokku tulnud miilitsa parteiaktiiv, et arutada parteikaaslase amoraalset käitumist, kuna asi oli suure kella külge läinud. Moraali vastu eksinut ähvardas parteist väljaviskamine, kuna kommunistile ei peetud kohaseks lõbutseda kapitalistlikust riigist saabunud turistiga – ikkagi klassivaenlane! NLKP-st väljaviskamine tähendas ühtlasi ka seni edukalt kulgenud miilitsakarjäärile krahhi. Keegi parteiaktiivil kohalolnuist on jutustanud, et Pihl sulgenud end WC-sse ning ähvardanud maha lasta, kui ta kommunistlikust parteist välja visatakse. Miilitsatest ülemused käinud ukse taga palumas, et ta rumalusi ei teeks. Pihli olevat päästnud kahe kõrge ülemuse soosing. Üks neist oli tolleaegne ENSV siseminister ja endine KGB töötaja Marko Tibar, teine siseministri asetäitja Vello Rikkas. On arvatud, et “Viru” turvaülema filmimist korraldasid Jüri Pihli enda alluvad, et kiuslikust ülemusest lahti saada.

Pihl ei ole Laanaru raamatus “Valguses ja varjus 1995” toodud faktidele kuidagi reageerinud, kuigi riigi kõrge ametimehe ankeet peaks lojaalsuse koha pealt Eesti Vabariigile olema plekitu.

Võrus aktiviseerus 1987. aasta teisel poolel rahvuslikult meelestatud noorus. Korraldati mitmeid meeleavaldusi, mis andsid KGB-le ja miilitsale palju tööd. Tollane Võru miilitsaülem ei suutnud oma tööga rahuldavalt hakkama saada, kuna situatsioon oli uudne – tuli arvestada Gorbatšovi glastnosti-kampaaniaga, ei saanud rahvuslikku noorust brutaalse vägivallaga maha suruda, nagu seda tehti 1980. aastal. Joodikust miilitsaülem vahetati välja püüdliku Pihliga. Sellel kohal jätkas Jüri Pihli protežeerimist Marko Tibar, kes tõi oma lemmiku 1990. aastal pealinna miilitsasse tagasi. Tublisti oli vähenenud Võru noorte aktiivsus, kuna nende kõige energilisem juht Ain Saar oli välja saadetud Rootsi. Pihli jaoks õnnetult lõppenud inetust loost “Virus” oli möödunud mitu aastat ja lugu ammu unustustehõlma vajunud.

Jüri Pihli suureks teeneks peetakse kahe Rootsi sotsiaaldemokraadist ametiühingutegelase surma asjaolude väljaselgitamist 1990. aastal Tallinnas. Teadupoolest olid tapmisse segatud “Virus” töötavad vene prostituudid. Valdav enamik välisturiste teenindavatest prostituutidest tegi ettekandeid KGB-le. Pihli enda osa mõrvarite ülesleidmisel oli siiski väga minimaalne, sisuliselt puudus, ta tegeles üldjuhtimisega ja töökoosolekud toimusid tema kabinetis. Kurjategijate vahistamiseks saadud informatsioon saadi KGB käest ja isegi pidevalt Pihli kabinetis viibinud rootsi keele tõlk oli kutseline KGB-lane.

Suvel 1991 hakati Eesti politseiameti koosseisu moodustama kaitsepolitseid ja Jüri Pihlist sai kapo esimene ülem. Eraldi ametiks sai salapolitsei koos oma eelarvega “Isamaa” valitsemise ajal. Pärast kaitsepolitsei seaduse vastuvõtmist 1993 kinnitas Riigikogu Pihli iseseisva ameti peadirektoriks. On andmeid, et Jüri Pihli kandidatuuri suurimaks pooldajaks oli tollane peaminister Mart Laar. Mitmed teised “Isamaa” juhtivad poliitikud (Kannik, Hallaste) olevat endisesse “Viru” turvapealikusse suhtunud palju tagasihoidlikuma optimismiga. Kaitsepolitsei šeffi on lausa piiritult usaldanud endine ERSP-lasest siseminister Lagle Parek. Aktiivsest poliitikast eemaldunud Parek suhtles (oma jutu järgi) kapo juhiga väga aktiivselt veel 1996. aastal. Vilja Laanaru kirjutas: “Täiesti tema mõju all oli Parek, kes teda piiritult usaldas. Mulle on jutustatud, kuidas Pihl saatis oma agendid, kes kuulusid ERSP organisatsiooni Võrumaal, ministrile rääkima, kuidas kapo peadirektor on alati toetanud ERSP ideoloogiat.” Jüri Pihli kohta on rääkinud Enn Tarto, et mees oskab ülemustele meeldida. Lagle Parek pidas ministriksoleku ajal paljusid endisi “punaseid” (kes tema ees püüdlikult pugesid) “väga meeldivaiks” inimesteks. Ometi on kummaline, et rohkete KGB-kogemustega endine poliitvang ei suutnud aru saada, et “Viru” turvateenistust võeti okupatsiooniajal juhtima ainult kontrollitud ja süsteemile ustavaid inimesi. Juhuslikke, kes “ERSP ideoloogiat toetasid”, sinna ei võetud.

1992. aasta lõpus, mil töötasin siseministeeriumis, pöördus minu poole parlamendi ERSP fraktsiooni aseesimees Viktor Niitsoo küsimusega, mida ma arvan Jüri Pihlist. Kas teda võiks kinnitada juhtima kaitsepolitseid? Sel ajal ei teadnud ma Pihli eluloost mitte midagi ega olnud temaga veel isiklikult kohtunudki. Loomulikult kehitasin Niitsoo küsimuse peale õlgu. Selge on see, et Jüri Pihl määrati riikluse julgeolekule nii tähtsa struktuuri etteotsa täiesti kontrollimatult, nagu on väitnud ka kaitsepolitsei kontrollimise komisjoni esimees Enn Tarto.

Juba aastaid hiljem, see oli 1995. aasta algul, sain ma Jüri Pihli protežeerimisest kuulda huvipakkuvat ja ühtlasi väga ärevakstegevat infot. Kuuldu pärines ühelt endiselt “kagebiidilt”, kes pärast KGB tegevuse ametlikku lõppu Eestis 1991. aastal asus tegutsema väikeettevõtjana. Ta oli väikese töökoja kaasomanik ja ühtlasi töömees.

Endine “organi” ohvitser oli töötanud KGB 5. osakonnas ja värvanud 1980-ndate aastate algul kaastööle ühe teadusliku instituudi tollase kaastöölise. Värvatu oli korda saatnud mingi eksimuse, mille eest oleks okupatsiooniaegsete seaduste järgi laagrisse võidud saata. Sekkus KGB, kes pakkus alternatiivi. Mees nõustus. Sama mees pääses “Isamaa” nimekirjas Toompeale. Objektiivsuse huvides tuleb märkida, et KGB kaastööliseks värvatud mees ei kuulunud nö. ideeliste hulka. “Organi” abiline, kes sai pseudonüümiks “Daniel”, oli olnud vägagi loid oma kaastööliste kohta informatsiooni andmisel ja kadus 1980-ndate aastate lõpus, kui algas laulev revolutsioon, KGB silmapiirilt. 1992. aasta lõpus otsiti endine KGB-töötaja üles ja meenutati talle, et tal oli kunagi “Danieli” nimeline abiline. Venemaalt KGB mantlipärijalt FSB-lt oli korraldus saadud, õigemini soov, et ohvitser kohtuks oma endise agendiga ja taastaks temaga kontakti. Sooviti, et riigikogulaseks saanud “Daniel” püüaks Toompeal oma kolleege mõjutada hääletama Jüri Pihli määramise poolt. Endine “kagebiit” aga oma agendiga ei kohtunud ja ignoreeris endiste leivaisade soovi. (Vähemalt mulle rääkis ta nii.) Ometi võib eeltoodust teha huvipakkuva järelduse: ilmselt sobis Jüri Pihli kandidatuur venelastele niivõrd, et sealne “organ” otsustas teda toetada. Need on “organite” luuremängud, mis asjasse pühendamatuile mõistmatuiks kipuvad jääma.

Jüri Pihli isik kaitsepoltsei peadirektori ametikohale rahuldas mitmeid osapooli, sealhulgas ka KGB-d. Ühe endise julgeolekulase sõnul oli KGB-l kaitsepolitsega kokkulepe, mille järgi kohtub Pihliga aeg-ajalt viimane ENSV KGB ülem kindral Rein Sillar.

Eelmine: sissejuhatus.

Järgmine: Kaadripoliitika “organis”.
Kaadripoliitika “organis”

Eesti “organ” on kõikvõimas
II: Kaadripoliitika “organis”

Aastal 1991, kui kaitsepolitseid alles loodi, püüdis sinna tööle pääseda mitu rahvuslikult meelestatud noort meest. Mõnel läks see korda, mõnel mitte. Mulle rääkis tuntud vabadusvõitleja ning poliitvangi Endel Ratase poeg Artur, kes samuti püüdis loodavasse kaitsepolitseisse ideelistel kaalutlustel tööle pääseda, järgmise loo.

Artur Ratas viis kaposse avalduse, mispeale tal soovitati kahe nädala pärast tagasi tulla, et vastus saada. Määratud aja möödumisel tabas rahvuslikult meelestatud noormeest suur pettumus. Kapo ülema jutu järgi olnud kaitsepolitseinikuks saada tahtva noormehe isa Endel Ratas ENSV ajal poliitilise tegevuse eest karistatud, seetõttu Artur Ratase kandidatuur ei sobivat. Kaitsepolitsei ei tohtivat tegeleda poliitikaga. Kuna kapo kaastööliseks kandideerija isa oli poliitilistel põhjustel okupatsiooni ajal represseeritud – sel põhjusel tema poeg ei sobi! Jüri Pihl suutis iseseisvusvõitluses 1987-90 aktiivselt osalenud noormeest vapustada.

Nagu eeltoodust nähtub, kontrollis kapo juhtkond hoolega tööle võetavate elulugusid ja päritolu. Paraku ei ole mitte kõigi kaposse võetud inimeste tagapõhja nii hoolikalt kontrollitud nagu Artur Ratase oma. Kaitsepolitsei uurimisosakonna töötajaks sai endine ENSV Tartu prokuratuuri uurija Koit Annamaa (parempoolsel pildil), kes hiljem ülendati kapo Lõuna-Eesti osakonna direktori asetäitjaks. Annamaa võttis 1980. aastal aktiivselt osa Jüri Kuke ja Mart Nikluse represseerimisest. Koos KGB-lastega lülitus Kuke-Nikluse vangipanekusse ka prokuratuur. Koit Annamaa kuulas üle tunnistajaid, kellelt taheti saada Jüri Kuke ja Mart Nikluse vastaseid tunnistusi. Uurija Annamaa kuulas üle ka Enn Tartot.

Kaitsepolitsei juht ei ole varjanudki, et tema asutuses leiab tööd kümmekond endist KGB ohvitseri. “Endiste KGB-laste töötamine kaitsepolitseis tekitab paksu verd. Ajal, mil ligikaudu 500 endist ENSV KGB ohvitseri ja kümned tuhanded KGB-ga koostööd teinud inimesed peavad viima 1. aprilliks ülestunnistuse, et mitte “Riigi Teataja” häbistavasse nimekirja sattuda, võivad nad raske südamega Toompuiestee 3 koridoris oodates kokku saada endise kolleegiga Pagari tänavalt, nüüdse kapo töötajaga,” kirjutas “Eesti Ekspress” 9. veebruaril 1996. Eesti riiklikku suveräänsust kaitsvas salapolitseis töötasid 1996. aastal järgmised KGB töötajad: Vladimir Veitman, Valeri Titov, Uno Puussepp, Aleksandr Repkin, Tatjana Valtbach, Aleksei Posledov, Vladislav Preitlov jt. Eesti Vabariigi valitsus on neile endistele “kagebiitidele”, kel kodakondsus puudus, selle loomulikult andnud – “eriliste teenete eest”.

Endisi “kagebiite” hakati “organisse” tööle värbama Mart Laari isamaaliseks kutsutud valitsuse ajal, mil siseministri koht kuulus ERSP-le (Parek, Arike). Sel ajal tehti endiste KGB-laste töötamisest kaitsepolitseis riiklik saladus, millest üldsus ei tohtinud midagi teada. Huvitav oleks teada, kas Laar ja Parek võtaksid endale julguse garanteerida endise N. Liidu repressiivorgani töötajate lojaalsust Eesti Vabariigile?